Mul on elus palju kilomeetreid läbitud, praegu näitab näidik 258 000 km. Viimased 4 aastat olen aga olnud oma praeguste omanike ustav sõber ning teeninud neid väärikalt ligi 50 000 km. Rahulikult, sest suurem osa ajast möödus kahel marsruudil: kodu → pood → kodu ja kodu → apteek → kodu. Vahel harva ka kodu → pood → apteek → kodu, kui omanikud tundsid end eriti seiklushimulisena. Minu tervisekaart (ehk miks ma olen paremas vormis, kui mu vanus arvata laseb): 202 000 km juures sain uue roolilati. 205 000 km juures vahetati hammasrihm koos kõige juurde kuuluvaga. Õli ja filtrid vahetatud iga 10 000 km tagant, viimati 257 527 km juures. Järgmise vahetuseni on veel ligi 9500 km, ehk uus omanik saab mitu kuud lihtsalt sõita. Mu omanik on hoolitsenud minu eest paremini kui iseenda eest, ja tema käib apteegis tihti. Miks ma müüki lähen? Omanikud on leidnud uue armastuse, kõrgema ja noorema Volvo. Ma saan aru: temast on lihtsam välja astuda ilma, et põlved protestiksid ja selg kaebuse esitaks. Minu madalasse istmesse laskumine oli viimasel ajal pigem üleminek kui liikumine. Ma ei pea viha, sest liigesed on tähtsamad kui sentimentaalsus. Aga mul on veel palju anda kellelegi, kelle põlved on minuga ühel lainel. Otsin: omanikku, kes viiks mind vähemalt korra mere äärde. Või Tartusse.